Õitseb veel viimane roos
kuigi kolletanud lehed maas.

Kõle tuul ja armastus suur
surub peale külmalt, kargelt.
Pilve taga lootuskiir
kadumas tuimalt

luuleportree vol 2

Ma olen isekas.
Olen loomake,
see hiireke sahtlis,
kelle patareid on tühjad

Olen lühis juhtmes,
mina -- kõrbenud rosin.
Ma olen pilveke
olen kommipaber.

Sulen silmad
ja luuletan -
iseendale valetan.

It is all about femininity 
and femininity always 
demands more.

Who is making poetry? 
woman or man?

It is all imaginary love!

Nukrate silmadega luuletaja
Kirjutab õnnest, mis võiks tulla
Istub nagu pilvepadjal unistaja --
laseb võimalustel minna.

Vaatab kõrvalt, kui võetaks ära
tema ainuke silmasära.
Tõstmata suurejoonelist kära
jääb alles vaid minevikutera.

Takistuseks õnnele vaid julgus,
oma luulemaal kulgeb.
Ümberringi inimesi põlgab,
end reaalsest ilmast sulgeb.

Vahust südame ära uhtusin veega

ei tunnista, et meelega.

Luhtasin kõik eelmised suhted,

südames valulikud kuhjed.

Jõhkralt kujuteldavas armastuses

elan sügavas ahastuses.

Jällegi kulgen unistuses

oma tegudeta tegutsemises.

Purustab distantsikihte

pisitilluke, tühine vihje,

et oled tahetud. –

Kokkupuude vahetu.

Olgugi et tõlge vale.

Mõttetu mõlge – kole.

"Oli see lihtsalt juhus,

kokkusattumus?"

See kõik – võib olla

ega lase mõistusele tulla.

Tahtlikult

kuid aimamata

tegelikult.

On väsimus

On valu.

On vaikus

Õlgadel raskus

tulevikus.

On armastuse vajadus.

05052011

Armastus --

liiga suur sõna,

et koondada,

kasutada.

On see midagi,

mida tunda?

Ennast üles leida?

Teistega jagada.

Armuda--

pärani avada

armi südames.

Et siis hiljem

valust põgeneda??

Vaikiv meeldimine

Päeval piilumas keegi

arglikult kardinate vahelt.

Lõkkel, leegita,

puuduvad tikud

-- armastuse valgumiseks.

Kuid unenägudes ja öösel

me liigume varjus.

Leides end teineteise kaisus.

kas see on tõeline?

Naise keha võngub kui pillikeel

väga graatsilisel teel.

Siht on selge kuid purjus.

Õnneks pole ümber kurjus.

Natuke lausa piinlik,

et see õhtu nii sihilik.

Leida endale see keegi,

äratada endas selle leegi.

Kui tuleb tusk!

Kui peale tuleb tusk

oma hetkest, üksikust,

siis võiks kirjutada tühjaks

ilma et see millelegi vihjaks:

See kõik tuleb tormist ja tuulest.

Oma hingest ja meelest.

Kuid see ei aita -

tuleb maha heita.

Öelda välja fakti,

et midagi on katki.

Kuuma duši alt lahkudes,

silmitsen kuud.

Armastuse kahtluses

vaevan oma pead.

"kindlasti on see kusagil

kättesaamatus kohas."

Liigun kikivarvukil --

hämaras toas.

Olen masin ega püüagi

leida midagi muud.

Ei otsi seda ilusat ja uut.

Kõik, mis on,

lasen minna...

Vahupärlid su kaelal

ise südamest naerul.

Silmis lapselik sära

kunagi seda ei kaota ära!

Tuules lehvib su juus,

mõtteis ise juunikuus.

Kuigi reaalsus karges õhus,

siiski liblikad kõhus.

Luule sinule ja sinust

minult!

Maailma kirju pale,

see kõik on vale.

Maailma argine värv

töötamise esialgne serv.

Ja põmaki vastu pead,

silme ette tulevad kõik vead.

Maailma surev ja kõngev pilk

põleb meie sees kui õlitilk.

See on energia miinimumiprintsiip.

Ja inimene looduses kui võõrliik.

-------------------------------

Maailma õnnelikkus.

Mis on kirjas eluõpikus?

Armunu püramiidi tipus,

kuhu neiukene kippus.