ilusaid asju elus,
milleks neid karta.
olemuse paratamatus 
ilma suurema valuta. 
ei ma mõtteid kalluta
ega minevikku meenuta.

mustikad külmkapis
suve uuesti lahti rullis.
need lõbusad sammud
ja need kärnkonnad --
ei unune need vormid.
Kuigi sügisel näod tõsised ja karmid
siis suvemeenutused tõstavad kõrgemale põsesarnad..

ma tahan ära
teise ruumi
kultuuri

näha linnu suuri
ja elada seal --
kusagil.

tahan luua
sidet iseendaga
taaskohtuda
enda minaga
ja oma tõelise
tahtmisega.

Kõikuv maailm.
Lume surnuaed
Tartu linna ääres.
Sulav must lumi
enese peiedel.

surnud punktis,

alguspunktis,

ära jäi stardipauk.

enesekindlus ja pealiskaudsus

enesekindlus versus pealiskaudsus

enesekeskus

Segaduses segased
me teineteise suhtes

Mis meie vahel juhtus?

Tunne õhus lahtus.
Enne see südamesse mahtus.

Laiali valgus külgetõmme,
kuigi see kõik oligi tume.

Nüüd teineteist mõistes
liigume mõlemad õiges suunas:
sajaga sõites
vastassuunas.

mingi viha on mu sees, mis välja ei tule.

ma ei tea, mis see on ja mis ei ole.

silmades on koledust

maitses on kibedust

kõrvus

agressiivsust

See linn

Said kokku Tallinn ja Tartu.

Oi kui palju nägusid

tõsiseid ja tarku.

Teemaks kõigil Tartu linn,

veel kaugemaks jäi Tallinn.

Olgugi et nii mõnelegi teema võõras,

kuulaja pilk oli siiski siiras.

Võtsid seda kui teist linna.

Andke vabadus neil nõnda tunda.

Mis on Tartu linna tuum?

Kuidas kokku panna tekst ja ruum?

See siin on struktuur

ja mina toimija glasuur.

Siin puudub Tallinna glamuur.

Seintel ei eksisteeri tsensuur.

Lihtsalt ei saa öelda,

et Tallinn ja Tartu

oleksid ühte masti –

lapates  planeerimislehti,

tõde selgub üsna varsti.

Tartu kirju ja saladuslik pale:

kõik sobib ja miski pole vale.

Siin puidust on majad,

Linna äär uusi suvilaid vajab.

Siin suurlinlik baaride-pubide müra,

peletab kõik vaiksed hiired ära.

Linnasüdames lookleb jõekaar,

mööda seda jalutab sinisilmne daam.

Mida üks romantik veel vajab,

kui õrnalt uduvihma sajab?

Supilinnas elades

kunagi igav ei hakka.

Naabermajades

madalad on aknad.

Õlletehase leivane suits

Röövib mõtetest muist.

Karlova kummalised alleed

Õnne tänaval soovivad head teed.

Teadlased suitsu peale pahased,

armunuile need sõnad tühised.

Tammelinna kolisevad tõrud,

teistel  kadedusest meeled mõrud.

Annelinnas kingaklõbin kajab,

ratsionaalsus mõtte segi ajab.

Tähtvere oma suures hiilguses,

räästal jääpurikad kui õhk on miinuses.

Süngust täis Ülejõe ja Raadi

on ehitatud väga eraklikku laadi.

Aga siiski ükskõik, mis teised tahtku,

mul südames on Tartu.

Selle linna elu ja hing

alati on köitnud mind.

Sest linna kujundame me ise

või pole see väide tõsi?

Võõraks jääks see keskkond,

kui puuduks sellele omane õhkkond.

Draama nagu teatrilaval
muie suul väga kaval
asjatu armumise sagedus tihe.
Ei põrumised enam mahu  pähe.

Just siis kui siiber kõigest,
loodan abi kõrvalpõikest.

Suure teatrilava kulminatsioon:
ilmub noormees -- seljas kombinesoon.

Öine mõtisklus
pisike unistus,
et tunda vähem
seda üksindust.

Hüdroloogia praktikumi päevik

I (28.05.2012)

Kurtna järvistu,

taevas veel pilvitu.

Kõrvas sääsepinin,

nende kätte sureb.

II (29.05)

Öö see külmetas,

keegi tassi varastas.

Järvetit oodates möödus pool päeva,

sinise bussi suunas näidati käega.

Visati maha Valgjärve ääres.

Karin nabani Särgjärve veeres.

Paula siis Sepale helistas,

mudast taskuid Karin puhastas.

Mait see suurel sammul tõttas appi.

Karin samal ajal vaatas külmkappi.

III (30.05)

Järgmine päev veel töötamiseks kõlbas.

Voolukiirust kolmas grupp kanalis jälgis.

Üks leotas kummipükse vees,

teisel kirjutamisest veri kees.

Hiljem abistas ka kolmas,

kui ta Tallinnast siia tormas.

IV (31.05)

Mait Karini vettekukkumist pelgas,

Paula hästi sõudmist valdas.

Mõõtsid siin ja mõõtsid seal,

Secchi ketas ikka 1 meetri peal.

Art see võsas ragistas.

Uduvihma sabistas.

Külmetas pepu ja külmetas varvas.

Sooja teed hüdropere juurde kallas.

Kuid enne õhtut veel

oldi metsa teel.

Kui teistel üle selja käis külmavärin,

startis orienteerumisel ärevil Karin.

Paulagi tuiskas läbi võsa,

lõpus sai kuulda ta võidukisa.

Meteoroloogid kütsid sauna,

sest ega muuks nad ei kõlba.

Ei nad ole õhk ega vesi,

jätsid sauna isekesi.

Aga hüdroloogid parandasid viga,

üsna varsti sai sooja luu ja liha.

Öösel enne järgmist päeva

nägi kolmas grupp suurt vaeva:

trükkisid sisse meeletuid arve,

teistele mõjus see kui unepalve.

V (01.06)

Hommikul ärgata teistel oli raske,

õhk veel vihmast ja külmast rõske.

Karin, Art ja Paula –

ei nemad maganud kaua.

Õhtul joon sai alla tõmmatud

Kummikud kokku pakitud.

Volbriöö

Pole plahvatust
pole armastust
kõik on must
või hoopis valge??
Kurat ootab talve.


Tühjus nihkus minema.
Pidi uus tulema,
aga jäi hoopis korduma.
sest pistis tuleviku põlema.

kirge 2

Ulmeline päikesekiir
paistab ebamaiselt silma.
Luues uue maailma,

süstib kirge veeni,
mis erutab mu meeli
ja paitab huuli.

Tahaksin öelda sulle,
et vaadates silma
astun teadlikult tulle,
sellest pole sooja ega külma.

Sest kirge mis süstiti mu veeni
erutab pööraselt mu meeli.
Ning iga su puudutusega
lendan taevasse liblikaga

kirge süstiti veeni

Kuhu kadunud mu luule?
Muusa suudle mind suule.

Kuigi kirge süstiti mu veeni,
ma nõuan seda veelgi.

Pöörasust hoidmata
esimesed sammud astun.
Nüüd ootan hingamata,
et mulle vastu astud.