Õhtupoolikul sombuses maailmas
Oma tuhandete sõprade kaasabil
Muudavad pühapäeva toredaks

„Poisid lähme heinamaale
Ja teeme häppeningi
Saame kahtlemata kuulsaks“

Siin pole vaja mõelda
vaid alumiiniumi ja rauda
et teha läbi linna põrguhauda

Kui ka nahaalselt põrume
siis saame vähemalt naerda
otse näkku kergeusklikele
kes jäid suu lahti vahtima

Tehismeteoriidiauku!

Sind igatsen hommikuti
sarnaselt ka õhtuti
Ja kui näeme siis salamahti 

silmis riietan sind lahti.

Appi, nilbust täis minu hing

 kui sulle soovin head und!

Vaatan sulle sügavalt silma,

ei taha jääda tundest ilma.

Julgust ja pöörasust hoides

mõtlemata välja öeldes

tunnistan endale huvi,

mis ootamatult tuli.

Tuju on sitt ja väsimus vale!
Tahan siit külmast linnast ära.
Põgeneks metsa ja sohu,
et mitte miski ei rööviks mu une.
Ja kallis sa minu poole tule
ei mitte miski ära ei põle

ma igatsen midagi
võib-olla seda mida sinagi.

Üksinduse mõttetus
koidab taaskord.
see vabavärsiks liigitub
- vabaks ja üksikuks.

Hulgub nagu hunt
- minu mõtete ränd.
Kus on see rahulik rand?

Otsin midagi meeletult
võib-olla seda mida sinagi.

Uinumine
Nägemuste
Ilma

Kuidas saab rääkida
tühjusest?
kui see on juba saabunud
siis polegi muud kui
mitte midagi.

Pole plahvatust
pole armastust
kõik on must
või hoopis valge??

kui kõik on must
täis süngust ja pimedaid nurki
kas siis tumedus on tühjus?

Kui kõik on valge
siis seegi jätab ju varje
kõlama jääks kummaline karje
mis levib tühjuses kui laine.
Kas siis valgus on tühjus?


ennast tühjaks rääkinud
vaikuses hääletus liikunu

ilma plahvatusest
ilma armastusest.

ilusaid asju elus,
milleks neid karta.
olemuse paratamatus 
ilma suurema valuta. 
ei ma mõtteid kalluta
ega minevikku meenuta.

mustikad külmkapis
suve uuesti lahti rullis.
need lõbusad sammud
ja need kärnkonnad --
ei unune need vormid.
Kuigi sügisel näod tõsised ja karmid
siis suvemeenutused tõstavad kõrgemale põsesarnad..

ma tahan ära
teise ruumi
kultuuri

näha linnu suuri
ja elada seal --
kusagil.

tahan luua
sidet iseendaga
taaskohtuda
enda minaga
ja oma tõelise
tahtmisega.

Kõikuv maailm.
Lume surnuaed
Tartu linna ääres.
Sulav must lumi
enese peiedel.

surnud punktis,

alguspunktis,

ära jäi stardipauk.

enesekindlus ja pealiskaudsus

enesekindlus versus pealiskaudsus

enesekeskus

Segaduses segased
me teineteise suhtes

Mis meie vahel juhtus?

Tunne õhus lahtus.
Enne see südamesse mahtus.

Laiali valgus külgetõmme,
kuigi see kõik oligi tume.

Nüüd teineteist mõistes
liigume mõlemad õiges suunas:
sajaga sõites
vastassuunas.

mingi viha on mu sees, mis välja ei tule.

ma ei tea, mis see on ja mis ei ole.

silmades on koledust

maitses on kibedust

kõrvus

agressiivsust

See linn

Said kokku Tallinn ja Tartu.

Oi kui palju nägusid

tõsiseid ja tarku.

Teemaks kõigil Tartu linn,

veel kaugemaks jäi Tallinn.

Olgugi et nii mõnelegi teema võõras,

kuulaja pilk oli siiski siiras.

Võtsid seda kui teist linna.

Andke vabadus neil nõnda tunda.

Mis on Tartu linna tuum?

Kuidas kokku panna tekst ja ruum?

See siin on struktuur

ja mina toimija glasuur.

Siin puudub Tallinna glamuur.

Seintel ei eksisteeri tsensuur.

Lihtsalt ei saa öelda,

et Tallinn ja Tartu

oleksid ühte masti –

lapates  planeerimislehti,

tõde selgub üsna varsti.

Tartu kirju ja saladuslik pale:

kõik sobib ja miski pole vale.

Siin puidust on majad,

Linna äär uusi suvilaid vajab.

Siin suurlinlik baaride-pubide müra,

peletab kõik vaiksed hiired ära.

Linnasüdames lookleb jõekaar,

mööda seda jalutab sinisilmne daam.

Mida üks romantik veel vajab,

kui õrnalt uduvihma sajab?

Supilinnas elades

kunagi igav ei hakka.

Naabermajades

madalad on aknad.

Õlletehase leivane suits

Röövib mõtetest muist.

Karlova kummalised alleed

Õnne tänaval soovivad head teed.

Teadlased suitsu peale pahased,

armunuile need sõnad tühised.

Tammelinna kolisevad tõrud,

teistel  kadedusest meeled mõrud.

Annelinnas kingaklõbin kajab,

ratsionaalsus mõtte segi ajab.

Tähtvere oma suures hiilguses,

räästal jääpurikad kui õhk on miinuses.

Süngust täis Ülejõe ja Raadi

on ehitatud väga eraklikku laadi.

Aga siiski ükskõik, mis teised tahtku,

mul südames on Tartu.

Selle linna elu ja hing

alati on köitnud mind.

Sest linna kujundame me ise

või pole see väide tõsi?

Võõraks jääks see keskkond,

kui puuduks sellele omane õhkkond.

Draama nagu teatrilaval
muie suul väga kaval
asjatu armumise sagedus tihe.
Ei põrumised enam mahu  pähe.

Just siis kui siiber kõigest,
loodan abi kõrvalpõikest.

Suure teatrilava kulminatsioon:
ilmub noormees -- seljas kombinesoon.

Öine mõtisklus
pisike unistus,
et tunda vähem
seda üksindust.

Hüdroloogia praktikumi päevik

I (28.05.2012)

Kurtna järvistu,

taevas veel pilvitu.

Kõrvas sääsepinin,

nende kätte sureb.

II (29.05)

Öö see külmetas,

keegi tassi varastas.

Järvetit oodates möödus pool päeva,

sinise bussi suunas näidati käega.

Visati maha Valgjärve ääres.

Karin nabani Särgjärve veeres.

Paula siis Sepale helistas,

mudast taskuid Karin puhastas.

Mait see suurel sammul tõttas appi.

Karin samal ajal vaatas külmkappi.

III (30.05)

Järgmine päev veel töötamiseks kõlbas.

Voolukiirust kolmas grupp kanalis jälgis.

Üks leotas kummipükse vees,

teisel kirjutamisest veri kees.

Hiljem abistas ka kolmas,

kui ta Tallinnast siia tormas.

IV (31.05)

Mait Karini vettekukkumist pelgas,

Paula hästi sõudmist valdas.

Mõõtsid siin ja mõõtsid seal,

Secchi ketas ikka 1 meetri peal.

Art see võsas ragistas.

Uduvihma sabistas.

Külmetas pepu ja külmetas varvas.

Sooja teed hüdropere juurde kallas.

Kuid enne õhtut veel

oldi metsa teel.

Kui teistel üle selja käis külmavärin,

startis orienteerumisel ärevil Karin.

Paulagi tuiskas läbi võsa,

lõpus sai kuulda ta võidukisa.

Meteoroloogid kütsid sauna,

sest ega muuks nad ei kõlba.

Ei nad ole õhk ega vesi,

jätsid sauna isekesi.

Aga hüdroloogid parandasid viga,

üsna varsti sai sooja luu ja liha.

Öösel enne järgmist päeva

nägi kolmas grupp suurt vaeva:

trükkisid sisse meeletuid arve,

teistele mõjus see kui unepalve.

V (01.06)

Hommikul ärgata teistel oli raske,

õhk veel vihmast ja külmast rõske.

Karin, Art ja Paula –

ei nemad maganud kaua.

Õhtul joon sai alla tõmmatud

Kummikud kokku pakitud.

Volbriöö

Pole plahvatust
pole armastust
kõik on must
või hoopis valge??
Kurat ootab talve.


Tühjus nihkus minema.
Pidi uus tulema,
aga jäi hoopis korduma.
sest pistis tuleviku põlema.

kirge 2

Ulmeline päikesekiir
paistab ebamaiselt silma.
Luues uue maailma,

süstib kirge veeni,
mis erutab mu meeli
ja paitab huuli.

Tahaksin öelda sulle,
et vaadates silma
astun teadlikult tulle,
sellest pole sooja ega külma.

Sest kirge mis süstiti mu veeni
erutab pööraselt mu meeli.
Ning iga su puudutusega
lendan taevasse liblikaga

kirge süstiti veeni

Kuhu kadunud mu luule?
Muusa suudle mind suule.

Kuigi kirge süstiti mu veeni,
ma nõuan seda veelgi.

Pöörasust hoidmata
esimesed sammud astun.
Nüüd ootan hingamata,
et mulle vastu astud.

Õitseb veel viimane roos
kuigi kolletanud lehed maas.

Kõle tuul ja armastus suur
surub peale külmalt, kargelt.
Pilve taga lootuskiir
kadumas tuimalt

luuleportree vol 2

Ma olen isekas.
Olen loomake,
see hiireke sahtlis,
kelle patareid on tühjad

Olen lühis juhtmes,
mina -- kõrbenud rosin.
Ma olen pilveke
olen kommipaber.

Sulen silmad
ja luuletan -
iseendale valetan.

It is all about femininity 
and femininity always 
demands more.

Who is making poetry? 
woman or man?

It is all imaginary love!

Nukrate silmadega luuletaja
Kirjutab õnnest, mis võiks tulla
Istub nagu pilvepadjal unistaja --
laseb võimalustel minna.

Vaatab kõrvalt, kui võetaks ära
tema ainuke silmasära.
Tõstmata suurejoonelist kära
jääb alles vaid minevikutera.

Takistuseks õnnele vaid julgus,
oma luulemaal kulgeb.
Ümberringi inimesi põlgab,
end reaalsest ilmast sulgeb.

Vahust südame ära uhtusin veega

ei tunnista, et meelega.

Luhtasin kõik eelmised suhted,

südames valulikud kuhjed.

Jõhkralt kujuteldavas armastuses

elan sügavas ahastuses.

Jällegi kulgen unistuses

oma tegudeta tegutsemises.

Purustab distantsikihte

pisitilluke, tühine vihje,

et oled tahetud. –

Kokkupuude vahetu.

Olgugi et tõlge vale.

Mõttetu mõlge – kole.

"Oli see lihtsalt juhus,

kokkusattumus?"

See kõik – võib olla

ega lase mõistusele tulla.

Tahtlikult

kuid aimamata

tegelikult.

On väsimus

On valu.

On vaikus

Õlgadel raskus

tulevikus.

On armastuse vajadus.

05052011

Armastus --

liiga suur sõna,

et koondada,

kasutada.

On see midagi,

mida tunda?

Ennast üles leida?

Teistega jagada.

Armuda--

pärani avada

armi südames.

Et siis hiljem

valust põgeneda??

Vaikiv meeldimine

Päeval piilumas keegi

arglikult kardinate vahelt.

Lõkkel, leegita,

puuduvad tikud

-- armastuse valgumiseks.

Kuid unenägudes ja öösel

me liigume varjus.

Leides end teineteise kaisus.

kas see on tõeline?

Naise keha võngub kui pillikeel

väga graatsilisel teel.

Siht on selge kuid purjus.

Õnneks pole ümber kurjus.

Natuke lausa piinlik,

et see õhtu nii sihilik.

Leida endale see keegi,

äratada endas selle leegi.

Kui tuleb tusk!

Kui peale tuleb tusk

oma hetkest, üksikust,

siis võiks kirjutada tühjaks

ilma et see millelegi vihjaks:

See kõik tuleb tormist ja tuulest.

Oma hingest ja meelest.

Kuid see ei aita -

tuleb maha heita.

Öelda välja fakti,

et midagi on katki.

Kuuma duši alt lahkudes,

silmitsen kuud.

Armastuse kahtluses

vaevan oma pead.

"kindlasti on see kusagil

kättesaamatus kohas."

Liigun kikivarvukil --

hämaras toas.

Olen masin ega püüagi

leida midagi muud.

Ei otsi seda ilusat ja uut.

Kõik, mis on,

lasen minna...

Vahupärlid su kaelal

ise südamest naerul.

Silmis lapselik sära

kunagi seda ei kaota ära!

Tuules lehvib su juus,

mõtteis ise juunikuus.

Kuigi reaalsus karges õhus,

siiski liblikad kõhus.

Luule sinule ja sinust

minult!

Maailma kirju pale,

see kõik on vale.

Maailma argine värv

töötamise esialgne serv.

Ja põmaki vastu pead,

silme ette tulevad kõik vead.

Maailma surev ja kõngev pilk

põleb meie sees kui õlitilk.

See on energia miinimumiprintsiip.

Ja inimene looduses kui võõrliik.

-------------------------------

Maailma õnnelikkus.

Mis on kirjas eluõpikus?

Armunu püramiidi tipus,

kuhu neiukene kippus.

Kui lendas rasvatihane
ja vaatas aknast sisse.
Siis enda peale vihane,
sest joonistasin kasse!

Parandatud luule

sinu luulet olen vajanud

sinu luule mu mõtteis kajanud
nüüd vaikselt ja hirmunult
istun ja mõtlen,

et ühendused peas.

Nagu vaikuse saladus
tühjus me südames
tühjade nägudega
kõnnime mööda.

mõnel õhtul veel
naerame koos,
salamisi
mitte otseselt
sinuga.

aga ikkagi...

Minu tuju langus, sugnal ujut uniM

Äkki ongi inimesed nukrad,

ainult näitavad et vaprad!

Siia unne vajun

mida ma vajan?

Kuradi masin,

mis saab,

kui ära väsin??

Pikemas perspektiivis

Õrnad hinged rivis

Kukuvad maha

doomino mängus

teineteise käevangus

minu tuju langus

Siin kunagi igav ei hakka,

sest madalad on aknad.

Geograafid kui sepapoisid

geolapsed geolapsed,
teevad tööd,teevad tööd;
taovad tulist keemiat, taovad tulist füssi,
päeval ööl, päeval ööl...

geolapsed geolapsed,
teevad tööd,teevad tööd;
püüavad kõrget latti; püüavad kõrget latti
Päeval ööl, päeval ööl

geolapsed geolapsed,
käivad peol, käivad peol
otsivad õiget beati, otsivad õiget beati
Päeval ööl, päeval ööl

Kui päeval sadas vihma,
miks siis öösel näeb tähti.
Mis on inimestel lahti,
kurat...
rattakumm on katki.

Kopamees
istus kopa sees
ja endamisi kordas:
"kopp on ees, jah,
kopp on ees!"

Kui tuju on melanhoolne
kuid siiski parempoolne.
Kas pole mitte veider,
ära üldse vaidle.
See on monoloog
ja Minu luulevoog.

II

Kui naine teises dimensioonis
väriseb igas aatomis ja ioonis.
Ta on pikali voodis,
uni tegelikult silmis.
Aga magama ta ei lähe,
kirjutamisest veel vähe.

homme on pühapäev

pühapäev on nõme päev
pärast pühapäeva on esmaspäev
pärast pühapäeva algab argipäev
hinga nüüd sügavalt sisse,
sest alles homme on pühapäev.

elutud mõrdid
räägivad elutut juttu,
tühja kasti,
sest neil on igav.
nad on väsinud,
kuid ei taha
magada.
lihtsalt värdjad
roomajad
midagi üritavad.
nad rabelevad
eedeni poole,
aga neil ei
õnnestu see,
sest keegi võttis
neilt jalad.

tahan nalja ja lusti
tahan puhkust
ei tea millest
tahan magada maha
kogu aja ja ruumi
unne sooviks vajuda
ja seal edasi elada
und.

07:47, õiget kuupäeva enam ei tea

mõni ärkab ja seab
end pühapäevasele
jahile püss õlal,
ootab teisi

mõni märkab ja neab
jälle on mindud liiale
kott õlal kõnnib
voodi poole.

sain täna süsti igemesse

"tule teinekord jälle,

siis lööme sul hamba sisse"

ütles armas hambatohter,

"auke pole sul rohkem".

nüüd istun ja ootan

kas reedest on midagi loota?

või seisaks ja vaataks

mis järgnevaks nädalaks

õppida antaks'.

kaminas raksus puu

või oks või hoopis miski muu

mina panin põlema

selle tikku selle leegi, selle ahjusuu.

Istun ja siutsun.

Mõtteid kokku litsun

midagi võiks teha ja tegemata jätta.

nt CH2COOCH3CH3
 ah, midaiganes...

alas, vait võiks olla.

suureks-väikeseks
mõttelaineks.

kui vaid päike tõuseks
ja sulataks muruni
lume ära.

et järgmine aasta
saaks uuesti alata.

Ära sasi mu juukseid, kallis,

ära paita mu pead.

see aeg sinu juures oli kallis

ning soovin sulle kõike head.

Sind soovin unustada,

minevikku vajutada.

Kuid sa ei jäta järgi,

mind eemalt jälgid.

Pole vaja tunda süüd.

Kõik ju läbi nüüd.

Sõpradena lahkume

ja vahel kohtume --

linna tänavail.

Udu voolab läbi öö,

kuni haarab kõik oma niiskesse halli.

Koerad näitavad kihvu

kahvatu kuu suunas.

Öö voolab uksest sisse.

Üle soo paistab kuu,

teeb udust kristalse kogu.

Öö tundub lõputu,

udu on lõputult.

Hajusad valgustäpid

märgid elust.

luuleportree vol 1

Ma olen pilveke
Olen kommipaber
Ma olen lennuk
Olen linnusitt
Mina, taevas, maa

Ma olen soolakristall
Ma olen isetehtud sall
Olen mädanenud õun naabri õunapuul

Ma olen poriloik
Olen sinepitilk
Olen jaanalinnu toit
Ma olen vihma käes ligunev telk

2009

Olen luuletaja, olen valetaja.

Istun vaikselt nagu maletaja.

Ma mõtlen mõtlen ―

mõtlen hinge koledaks,

kunstniku sarnaseks.

Ja seest läheb kõledaks.

Ma hingan hingan ―

hingan sisse sõnu

kui tuline maru.

Otsas on kogu mu varu

Ent puudub see õige sära

Ma tahan tahan ―

Tahan olla sinu.

Aeg see peatada,
et järele mõtelda.
Me elust
        me olust.

Nii suured universumid
ning galaktikad.
Jumalad paganad
surelikud ja surematud

Aga meie oma muredes
telliskivi nägudes
rabeleme RAHA nimel
paberitüki nimel.

Oleme kui sipelgad
kui tsehhitöötajad
teenime moodi
mida poodi toodi.

Kuhu jääb soov
sa karjaloom?
Kuhu kadus tahtmine?
Millegi suure unistamine?

Meid juhib Keegi.
Muud me ei teegi,
kui kuuletume tasakesi.
Miks pole me isekesi?

AGA nurga taga kirume
nagu sead me kiunume!
Miks te ei tee nii?
tehke ometi naa.

Jookse elavhing ruttu.
Ära jää siia mõttetusse tuttu.
Kui tahad sa kosmost avasta
või suurt näidendit lavasta.

1
Teed läksid lahku
 -- ükskõik --
mida süda tahtku.

Vaheldust me vajasime
üksteist me tahtsime
Lubadusi andsime.
Veini juurde kallasime.

2
Miski su sees
südame sees
hakkas minevikku kaduma.
Kas pidi see surema?

Ning lootus purunes
ükskõiksus süvenes.
Kaks võõrast koos?!

3
Mõistusega mõtlesime,
nii vähemalt arvasime.

1

Mõistmatud inimhinged
ja logisevad ukselingid
MIS MEIL VIGA ON?

Vägivald rahu
sõda ja rahu

Vaikselt tasakesi
värisevad pillikeeled
kurvad me meeled
leiname miskit
ja joome viskit.

Küsimus: MIKS
ei olda rahul?
Mis on praegu,
mis tuleb ja mis oli?

Meil läks ja läheb ju hästi
sini-must-valge heideti masti!

2

Majandussurutis!
keset linna ehitis.
Jooksevad sisse-välja
teevad endi kulul nalja.

Lahutatud naine ja mees
järelmaksuga plastpudelis.
Rabelevad täiel rinnal,
et püsida pinnal

Jooksevad sõdurid ja mendid
päästetakse iseendid.
Rahutused üle kogu maa
ning rahul pole ka Sa.

Mõistmatud inimtropid
logisevad ajusopid!

Õnnetud ja kurvad
suurenevad mõrvad
lendavad kuulid
lõhkevad mullid

Plahvatab päike
plahvatab maa
Vaid kärbes poriseb laes
nüüd lõpp on käes.

2008

Meie aeg on kummist,

seda jagub kõigele.

Mõtteid on meil koolist,

muu jääb hoopis kõrvale.

Lõbu endas salastame,

koolitööst me unistame.

Reede laua taga veedame,

laupäev, pühapäev tuubime.

Sõnu pähe puurime

Яist crazy gegangen! *

Kirjutamisest käsi kange.

Vahetunnis jookseme

tiigiringe ruttu,

et me ei jääks emakeeles tuttu.

Siis ainsaks uneajaks koolisõit,

sest ööseks õppida jäi Ohmi tõik.

Kuid ikka on meil aega küllalt,

õppimist jagatakse üllalt.

Ja klassivahelised pallimatšid

ajavad pöördesse massid,

sest kool sai hakkama millegi kavalaga,

mida kõike saab teha meie vaba ajaga.

Kuid miks, oh miks

on nii kurjad te sõnad?

Kas prilliklaasis on mõrad?

Tõesti need sõnad te suust.

Kõik ülesanded on punased ja puust.

Kui aeg oleks kummist,

siis poleks meil kahtede ummik.

Kuid siiski aeg on madrusesõlmes

ning venib ainult pensionipõlves.

*Ma olen hulluks läinud.